2020 hooaja lõpp ja uue algus.

Tere!

Olen korduvalt mõtete ja tegemiste kirja panemist kaalunud, aga seni on see tükil ajal ainult kaalumiseks jäänud, tegelikult kirjutanud olen, aga postitanud mitte.

Kusjuures ma hetkel isegi ei tea, mis mu viimane postitus oli, aga tean, et see oli ammu, sest mu arvutis on ülesse riputamata postitus 2020 aasta kevadest, kui olin Türgist tagasi tulnud ja isegi vist Covid19 karantiin oli lõppenud. Huvitav lugemine endalegi. Ka teie saate seda kui proloogi antud postitusele hiljem lugeda.

Lühike kokkuvõte suvest:

Võistlusi oli väga vähe, sisuliselt Eesti meistrivõistlused ja veel lisaks ainult üks maailmakarika etapp. Kodustel võistlustel tegin nö oma ära ja üldine minek tundus üsna hea. MK eel edenesid treeningud ka üsna täpselt nii nagu ma eeldasin, aga päris täpset pilti mul polnud, sest üksi treenides ei ole mul mingit aimu, kuidas on seis võrreldes ülejäänud maailmaga. Võistlusest endast ei hakka ma rohkem kirjutama, lisan lingi, kust saab näha teleintervjuud, kus sellest võistlusest räägin: https://sport.err.ee/1142128/kaspar-sula-loppenud-hooajast-keskmine-tase-on-kindlasti-tousnud

Peale MK-d lugesin hooaja lõppenuks ja nädala jagu ei liigutanud lillegi. Edasi oli paar nädalat aktiivset puhkust, kuid ei midagi konti murdvat. Novembri algusest keerasin tuurid uuesti ülesse, et järgmise hooaja eesmärkide täitmiseks korralik vundament laduda. Ühtlasi  selgus ka ettevalmistusperioodi esimene laagripaik, milleks sai vana hea Türgi. Alguskuupäevaks 23. november ja laagri pikkuseks 3 nädalat ning ka kaaslaseks vana hea Roberts Akmens. Laagriks vajaliku mahu sain kodus tehtud ja enne laagrit oli plaanitud puhkenädal, et laagris oleks jaksu eriti vihaselt kruttida. Aga mu puhkenädal sai eriti puhkust soodustava alguse, kui lihastoonuse hoidmiseks mõeldud trennis seljale taas liiga tegin. Sel korral ei ole asi küll nii hull, kui poolteist aastat tagasi, sest nädala lõpuks olin ma jalul ja tegin nö kontrolltreeningugi nägemaks, kas on pointi minna. Lisaks käisin nädala lõpus füsioterapeut Joosep Moosese juures, kes vaatas mu üle, timmis veidi ja andis loa laagrisse suunduda.

Türgi laagri esimese 2 nädala muljed:

Türki tulek oli taas üsna pingeline, sel korral oli süüdlaseks koroona… Nimelt muudeti mu lendusid 4-5 korral. Mingil hetkel tundus, et asi jääb katki, kuna ma ei saa kuidagi kohale või siis teistpidi tagasi koju. Õnneks siiski kõik laabus ja vähemalt Türki ma jõudsin.

Esimest nädalat alustasin eelmise nädala selja jama tõttu väga kompivalt. See tähendas tundide mõttes ikkagi viisakat 16 tundi 5 treeningpäeva kohta. Tuleb tõdeda, et treeningute efektiivsus on tahes-tahtmata soojas kliimas oluliselt parem.

Laagri teine nädal algas suhteliselt sprinterlike trennidega. Kiirused kerkivad kenasti üle 20 km/h ja võrdluses Robertsiga on meil endiselt vana hea Vestmanni ja Piibelehe lugu (kordamööda edestame üksteist). Tuleb siiski tunnistada, et seljale haiget tegemine on siiski aerutamist mõjutanud, „power stroke“ ehk võimsusele rõhuvaid pausiga tõmbeid on mul ebameeldiv hetkel teha, aga rõõmustav oli siiski see, et tempokal sõitmisel on tunne hea.  Numbritest rääkides, siis treeningtunde kogunes üle 18 ja selle juures oli intensiivsus suhteliselt kõrge. Trennides oli palju piduriga või lisaraskusega treeninguid. Kilomeetreid kogunes 130 ja üldse oli kokku 17 treeningsessiooni.  

Oludest rääkides, siis sel korral oleme Innvista hotellis, mis on olemiselt väga viisakas klassikaline turistikas. Koroona tõttu kannavad kõik töötajad ja ka külastajad maske ja puhtus on igati tagatud. Samuti praeguse olukorra tõttu on Türgis tänaseks päevaks välja kuulutatud liikumiskeelud. Seega ei ole ma käinud kuskil väga ringi vaatamas või pead väljaspool hotelli tuulutamas. Lõõgastumiseks kasutame sauna, nädalas olen 3-4 korral ikka käinud ja loomulikult käib sauna juurde külmas basseinis ligunemine, teeb pea klaariks ja ihu pehmeks.

Midagi märkimisväärset on siiski juhtunud, ma kogesin esimest korda elus maavärinat. See oli veider tunne, ma lugesin oma toas raamatut ja mingil hetkel tundsin, et kuidagi õõnes tunne on või ma ei tea, nagu oleks ühe õlle joonud, selline natuke veider tunne oli. Õige pea hakkas voodi õõtsuma, siis sain aru, et jap, see ongi maavärin, kogu värk kestis kokku kõige rohkem 45 sek. Hirmu mul ei tekkinud, pigem lihtsalt oli põnev ja äge arusaam, et see on võimas värk, et ei liigu ainult, voodi, tuba või hotell, aga palju suurem ala.

PROLOOG (2020 aasta kevadest):

4ndat aastat järjest on üheks minu kevadiseks laagriapaigaks olnud Türgi, täpsemalt Antalya lähedal asuv rannikupiirkond. Tuleb tunnistada, et sai järjekordselt tehtud üks väga hea laager. Tõsi küll, väikse muutusena olin sel korral teises hotellis, Antalyast 20km kaugemal, kui varasemalt. Asukoht Antalya suhtes ei mängi tegelikuses rolli, lihtsalt, kes teavad varasemat laagripaika, siis neil võib olla huvitavaks infoks.

Hotell, Port Nature, ise oli väga tip-top, tuba oli üks paremaid, kus olen olnud ning söök oli hea valikuga. Spordi poolelt oli ülimugav, toast paadi juurde kõnd võttis aega kõigest 2 minutit ja taastumisvõimalused sauna ning basseini näol olid olemas. Peaaegu ainuke lahjem asi selle laagri juures oli jõusaal, sest see oli nö fitness jõusaal, mitte tõsiste spordimeeste kangiväänamise koht. Ehk siis kange ja raskuseid olid pigem vähe. Kui mõni teine tiim oli veel jõusaalis, siis pidi olema loov. Lisaks olid aparaadid ütleme nii, et pehmed, sest spordimeeste raskustega sikutades paindusid lülid läbi ja mul õnnestus 1 aparaat vahepeal ära lõhkuda, mis küll parandati paari päeva jooksul ära.

Enne laagrisse minekut jälgisin aktiivselt ilma infot ja tundus, et saab olema üks pigem jahe laager… Aga võta näpust, temperatuurid olid aerutamist soosivalt head, kuskil 16 kraadi kanti päeval keskmiselt. Vihmaseid päevi oli ainult 3 ja reaalselt vihma tõttu muutsin ühe treeningu tubaseks. Kõik klappis, mis sa hing veel oskad tahta.

Vee peal käigu variantidest aru saamiseks tuleb nüüd korra keskenduda. 😀 Paatide juurest vee peale oli 10m. Vesi oli tõesti väga lähedal. Veele minnes oli kõigelt 400m pikkusega vooluta kanal, kuhu Türgi koondise peatreener ehitas distantsipoid ka sisse. Selle 400m kanali keskpaigast viis välja jõe laadne 1km pikkune asi (kanal, oja, jõgi vms), asi, sest seal ei tundunud olevat voolu. Peale seda kilomeetrist osa suubus meie „asi“ suuremasse jõkke (tuli vasemalt), mis oli otse jõe deltas vahemerre (suundus paremale).

Vasakule, jõe poole, pöörates oli läks paarisaja meetri kauguselt umbes 800m pikkune vooluta kanal vasakule ja seda kasutasime me põhiliselt treenimiseks. Jõele ei kippunud, kuna jõevesi tuleb mägedest ja sulamisperioodil on vool väga kiire. Uuh vast jõudsite sammu pidada. 😀 Mitte, et see oleks väga oluline olnud, aga väike põnevus ikka. Lisan ka video ühest taastumistreeningust, kus mainitud rajad läbi sõidan.

Need kolm nädalat läksid tunnetuslikult väga kiiresti. Eks oli ka kõvasti treenimist ja ei olnud liigselt aega mõelda. treeningtunde tuli 3 nädala peale kokku jämedalt 55 ja veekilomeetreid umbes 240. Distantsi teab mis palju ei kogunenudki, aga see-eest oli iga meeter väga sisukas. Laagri eesmärk üldiselt oli teha viimane raske kangi tsükkel ja vee peal leida tõmbele sisu ja hakata arendama maksimaalset kiirust. Nii võttes oli laager igati edukas, tõmbasin enda uue maksimaalse kiiruse! Samas tehniliselt olen veel kandiline, mis tegelikult sisendab minule endale optimismi. Rääkides sparringust, siis Roberts Akmens ja Roberts Altmanis olid väga head kaaslased. Äge on kiirete kuttidega nina ninas võidu uhada. Altmanis oli küül natuke tagasihoidlikum, sest ta taastubveel talvisest õlaoperatsioonist. Akmensiga olid võiduajamised vihased, natuke nagu Vestmani ja Piibelehe teema. Roberts Akmensil on VÄGA tugev tehniline külg, tõmbed on tõesti väga efektiivsed, mina olen pisut kandilisem, aga plahvatuslikum. Seega, starditreeningutes tundusin mina kiirem ja pikematel spurtidel ja lühema pausiga oli Roberts teravam. Usun, et hoidsime mõlemad üksteisel ora seal samuses ja saime ägeda laagri.

Uudistest võis tihti märgata, et Türgis on miskit toimumas või Türgi on millegagi peamiselt negatiivsega seotud. Minuni ei jõudnud igapäevasest elust kohapeal mitte ühtegi halba kogemust või emotsiooni. Ehk pääsen ka reisil teravamatest elamustest ja jõuan kenasti koju. Sest ühel poole aastasel härral oli 05.03 minisünnipäev ja tuleb tähistada!

Nautige ilma ja minge võhandu maratonile!

PROLOOG 2 (Koroona karantiini periood):

  1. Enne karantiini olin nädala jagu Eestis olnud ja oli nö puhkenädal peale veelaagrit Türgis. Vorm oli väga hea, olin juba elu parimas vormis ja timmimise ruumi oli veel. Siiani on füüsiline vorm selles mõttes hea. Ainuke olulisem siht oli ja on Tokyo olümpiamängud. Tipp on terav ja ei saa öelda, et oleks Euroopa kvalifikatsioonivõistlusel pääsme kohe lunastanud, aga pean oma šanse küllaltki headeks.

Viimane treening enne eriolukorra väljakuulutamist oli Anne kanalil; tegemist oli intervalltreeninguga, enesetunne oli vaatamata harjumatult jahedale veele ja kliimale väga hea. Sel hetkel ma veel ei osanud olukorra mastaapi hinnata.

  1. Pettumust võib olla nii palju, et sai kõva töö tehtud, et hooaja alguses kohe heas hoos olla, aga hetkel ei teki realiseerimisvõimalust. Kindlasti on kokkuvõttes hea uudis, et OM siiski toimub ja ehk on see mulle isegi hea, sest elasin eelmisel hooajal läbi tõsise seljatrauma ja nüüd on veel rohkem tervenemiseks aega.
  2. Kahju on ikka, sest mitte ainult füüsiliselt vaid ka psühholoogiliselt seab sportlane end valmis ja järsku tekib nagu väike tühjus, et mis nüüd, aga tuleb kiirelt plaanid ümber mõelda. Iseenesest ei lenda kogu tehtud töö tuulde, sest treeningutega olen arenenud hästi ja uued treeningud tulevad ainult kasuks.
  3. Pigem on õigesti tegutsetud, kuigi karantiin ja otsused võinuks ehk kiiremini tulla, aga sellised suured otsused ei tule alaliitudele kindlasti kergekäeliselt ja ei saa nö rapsida.

Vormi teritamine jääb nüüd ära ja tuleb pöörduda taas rohkem baasi ettevalmistavate treeningute juurde, et nö keskmist võimekust tõsta. Treeningute osas on loovus hetkel väga oluline, sest treeningud tuleb läbi viia väljaspool oma tavapärast treeningbaasi. Hommikuti lapsega vankritiirul vaatan Anne kanali tingimused üle. Nii mõnelgi hommikul on vesi jääs olnud ja kuna lõunalaagrisse paremaid tingimusi otsima minna ei saa, siis olengi nendel hommikutel teinud jalgrattatreeningu või keldrisse rajatud ajutises jõusaalis jõutreeningu. Üldiselt on pärastlõunaks vesi jäävaba, aga on olnud ka neid trenne, kus pean leidma sobiva trajektoori jääkirme vahel.

Koroona perioodi lõpuks kolisime hoopiski Liisu vanemate juurde Nõkku, kuna treeningkeskused Tartus olid suletud. Nõos oli mul siiski võimalik piiratud võimaluste raames kõik vajalik ära teha.

Kuna juttu on siin postituses niigi palju, siis tõmban otsad kokku ja püüan ka laagri lõpust peagi kirjutada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s